Ja sealt ta tuleb. Dogi.

Õhtu. Kell on 19. Pime. Sajab lörtsi. Nähtavus halb.
Olen värava taga. Sisse ei pääse. Kella ei ole. Koera silti ka mitte. Ka koerajälgi lumel ei tuvasta. Värav läheb kergesti lahti kui lükkan.

Kõhklen edasimineku osas. Äkki on siiski koer? Teen ettevaatlikud 10 sammu. Värav sulgub minu taga vedru abiga.

Ja sealt ta tuleb. Dogi. Haukudes ja suurte hüpetega. Otse minu suunas.
Teen kannapöörde. Jõuan veel tagasi vaadata. Ta on otse kannul.
Murdosa sekundiga jõuan järeldusele, et väravat lahti teha ma ei jõua.

Hüppan. Võtan hoogu ja hüppan üle aia. Selleks pean käed toetama aiale.
Hüpe õnnestub selles osas, et minu pool tagumikku jääb alles.
Kukun teisele poole aeda tänavale. Prantsatan maha. Lörtsi lendab kahele poole.
Kohver lendab laias kaares õlalt maha. Ja lohiseb veel mitu meetrit enne kui seisma jääb.

Kuri peni seisab aia taga. Esikäpad on aiale tõstetud. Ja haugub hirmsasti. Aga üle aia ei hüppa.

Tõusen. Tuvastan, et kõik luud-kondid on terved. Ainult, et riided on määrdunud ja märjad.

rahvaloendaja Gunnar (Harjumaa)

About these ads

Kommenteerimine on suletud.