Naine on veebis loendatud, mehel on e-loendus pooleli jäänud. Selgitan, et tulin veebis lõpetamata jäänud ankeedi pärast.
Naine rõõmustab: “Ongi tore, saan rahvaloendajat näha – ma pole ühtegi näinud! Räägitakse küll sallidest ja kohvritest, aga linnas pole neid juhtunud nägema.”
rahvaloendaja Aime (Tallinn)
Minu piirkond oli valdavalt eestikeelne, kuid sattus ette ka üks korter, kus elas päris ehtne brasiillane. Esialgu ei saanud ma aru, mis keeles ma rääkima peaks. Siis selgus, et inglise keel sobib hästi.
Pudistasin alguses päris kõvasti, sest ma polnud varem inglise keeles intervjuud teinud. Õnneks on brasiillased päikeseline rahvas, jutt hakkas jooksma. Haritud härra keetis mulle teed ja seletas, kuidas seda teed peab jooma, et see ikka kõige parem oleks. Veerisin küsimused kokku ja seletasin lahti ning kõik läks ladusalt. Jõudsime siis kohani, kus pidin küsima sünnimaad, rahvust, vanemate ja vanavanemate sünnimaad, keelt jne.
Et kõik vastused jooksid aga “Brazil, Brazil, Brazil”, alustasin järgmise küsimusega natuke liiga julgelt: “… and your mother tongue is also Braz…”. Ja loomulikult kiirustas ta mind parandama, mille peale ma värvusin näost veidi roosamaks kui tavaliselt. Õnneks ta ikka sai aru, et ma tegelikult teadsin, et Brasiilias räägitakse siiski portugali keelt.
Seal me siis istusime oma suurepäraste teedega ja itsitasime natuke kohmetult.
rahvaloendaja Merli-Triin (Tallinn)
Peamiselt sai loendatud ikka oma kodukandi inimesi, naabreid. Kodukandis olen viimasel ajal ainult koeraga jalutamas käinud, nüüd sai kõik kohad põhjalikult läbi kammitud, tundma õpitud ja meelde tuletatud.
Kõige armsam oli üsna loendusel lõpus minna külla oma naabritädile, kes on mulle natuke nagu vanaema. Käib alati sünnipäevadel meil kohvi joomas ja jõulude ajal toob ikka kommipakke ning enda kootud sokke ja sügise poole oma aia kurke ja õunu.
Pole kaua tema juures külas käinud, aga lapsena sai kogu aeg seal oldud. Nüüd siis läksin rahvaloendajana, täiskasvanuna, kohta, kus oma nooremast lapsepõlvest suure osa olin veetnud. Kõik lõhnad, sisustus, toad ja värvid olid samasugused. Ja naabritädi sama ergas ja särasilmne kui 15 aastat tagasi.
Näitas mulle linikut, mille tärgeldamine tal pooleli oli, ja mis oli mõeldud kingituseks Lõuna-Ameerikasse, kuhu ta lapsed pidid varsti sõitma. Tohutult soe tunne tuli hinge, kokkupuude lapsepõlvemaaga. Midagi nii ilusat on neis vanaks ja õnnelikuks elanud inimestes.
rahvaloendaja Merli-Triin (Tallinn)
Ukse avas vanem proua, piilus ukse vahelt ja nähes loendajakohvrit tegi käega tõrjuvaid liigutusi. “Selle kohvriga te küll korterisse tulla ei tohi. Jätke kohver ukse taha, kuni me räägime,” ütles proua.
Pärast kohvri sisu ettenäitamist ja pikemat selgitust, et arvuti ongi minu töövahend ja selline on igal koolilapselgi laual, lubas proua kohvri kaasa võtta. Ta väitis, et kohver on radioaktiivne ja kiirgab. Enne, kui ma tohtisin arvuti köögilauale asetada, pani perenaine sellele alla täiendava kummise vakstu, et kiiritus tema laua sisse ei läheks ja edaspidi tema toitu mürgitaks.
rahvaloendaja Helle (Tallinn)
Korteris, kuhu sisenesin, sibas ringi 11 taksikoera. Kuna koerad minu vastu liiga suurt huvi üles näitasid, andis perenaine valju ja karmi käsu ja kõik koerad läksid üksteise järel reas nagu tsirkuses OMA tuppa. Perenaine ei sulgenud toa ust, kuid koerad minu sealoleku ajal toast kordagi ei väljunud.
rahvaloendaja Helle (Tallinn)
Läksin ühte korterelamusse, et teha intervjuud korteri elanikuga. Koputades uksele keegi ust ei avanud, aga ukse peal oli hoiatav silt: “Siin elab üks kuri vanamees” …
rahvaloendaja Evi (Tallinn)
REL 2011 säutsud Statistikaameti blogi
