VAATA: Linastus esimene film rahvaloendusest Eestis

Filmimees Meelis Muhu käis rahvaloenduse ajal loendajatega kaasas ja vaatas, kuidas loendus välja nägi. Selle tulemusena valmis ETV “Eesti lugude” sarjas dokumentaalfilm “Üleloetud inimesed”.

Teadaolevalt on “Üleloetud inimesed” esimene rahvaloenduse teemaline film Eesti ajaloos. Varasemast kümnest loendustest on säilinud vaid fotosid ja üksikuid filmilõike ringvaadetes.

“Üleloetud inimesed”
esilinastus: november 2012
autor: Meelis Muhu
tootja: In-Ruum OÜ
28 min

Vaata filmi ETV veebist

Filmi treiler

Tunnen lausa kaasa, kui peate palju minusuguseid külastama…

Esimese loenduspäeva õhtu. Kell on umbes kaheksa (uksele on lubatud koputada kella 21.00-ni).

Lähen ühe korterelamu ainsa e-loendamata korteri ukse taha.

Annan kella. Küsitakse, kes on. Vastan – rahvaloendaja (tutvustan end nimepidi).

Vastuseks sõimulaviin. Et miks tulen nii hilja ja etteteatamata.

“Te oleksite pidanud ette teatama,” kostub ukse tagant.

“Kui teile preagu ei sobi, lepime mõne muu aja, kui teile sobib. Ette ma ju helistada ei saanud – ei teadnud ju, kas siin korteris elab keegi või mitte,” pakun.

“Astuge siis edasi, kui te juba kord siin olete,” leebub proua.  Intervjuu alguses on proua veel veidi pahane riigi ja valitsuse peale. Kui ütlen, et pole valitsuse esindaja, pigem rahvastikuteadlaste tööriist, siis kriitika lakkab.

Intervjuu läheb nobedalt ja proua on isegi kergelt pettunud, kui küsitlemine läbi saab. Hakkan juba minema, kui proua sõnab: ,,Ma tunnen teile lausa kaasa, kui te peate veel palju minusuguseid külastama…”

rahvaloendaja Ardi (Harjumaa)

Kärnane kährik

Ühte metsaäärset maja loendama minnes tuli peremees ja teatas, et tal pole praegu aega ennast loendada. “Pean kärnase kähriku aia tagant minema ajama,” ütles ta. Kährik passinud aia taga hommikust saadik, ära ei läinud ja mees oli oma koerte pärast mures.

Perenaine selle aktsiooniga ei ühinenud, tegi kohvi ja loendasime senikaua, kui peremees koos naabriga kährikut metsa tagasi hirmutas, kogu leibkonna ära.

rahvaloendaja Ene (Tartumaa)

Räägitakse küll sallidest ja kohvritest, aga …

Naine on veebis loendatud, mehel on e-loendus pooleli jäänud. Selgitan, et tulin veebis lõpetamata jäänud ankeedi pärast.

Naine rõõmustab: “Ongi tore, saan rahvaloendajat näha – ma pole ühtegi näinud! Räägitakse küll sallidest ja kohvritest, aga linnas pole neid juhtunud nägema.”

rahvaloendaja Aime (Tallinn)

Oi latsekene! Sa näed peris topelt …

Sõidan ühte tallu kohale, arvutist kaart lahti. Uurin kaarti, uurin maastikku, õues seisab ainult üks maja, mida võiks tõesti eluhooneks nimetada. Teised tunduvad pigem kõrvalhoonetena. Õues jookseb suur koer. Ei julge autost välja minna, lasen signaali.

Majast tuleb välja juba kõrgemas eas memm, kes julgustab, et tulgu ma ikka enne autost välja.

Tulen autost välja, arvuti käes. Uurin kaarti ja küsin memmelt: “Mitu maja Teil on? Mul näitab nagu oleks kaks elumaja?”

Memm vastu: “Oi latsekene! Sa näed peris topelt, mu murol om õnne üts maja ja teese sara”!

rahvaloendaja Veronika (Võrumaa)

Lind ei lase ühtegi võõrast maja trepini

Üks viimastest majadest oli mul selline, kus hoovis oli kaks kurja hundikoera. Lasen pikalt signaali ja peremees tuleb mulle väravale vastu. Kuna on jube pori, sõidan hoovi, aga ketis koerad ulatuvad ikkagi ukseni.

Ronin kõrvalistuja uksest oma kohvriga välja. Maja nurga tagant tuiskab välja hani. Peremees kaitseb mind oma kehaga. „See on ohtlikumgi kui koerad, see lind ei lase ühtegi võõrast maja trepini. Koerad saavad ka ta käest klohmida!”

rahvaloendaja Ene (Tartumaa)

See ongi rahvaloendaja!

Rahvaloendus on läbi ja järgmine rahvaloendus on kindlasti lihtsam ja kiirem. Kogemused, mida tööpõllult sain, on hindamatud ja kindlasti leiavad õpetustena/kogemustena rakendamist ka tulevikus.

Mina avastasin, et minu läheduses elavad vaieldamatult parimad inimesed. Kõik, keda ma loendasin, suhtusid loendajasse sõbralikult, olid meeldivad ning uudishimulikud. Kõige toredamad päevad olid kindlasti viimased.

Tänaval ringi lipates märkasid mind väikesed lapsed, kes siis piisavalt valjuhäälselt mainisid: “See ongi rahvaloendaja!”. Paljud neist olid rahvaloendajat ainult teleri vahendusel näinud, kuid päris luust ja lihast rahvaloendajat polnud pisikesed veel kohanud.

Oli ka juhtumine, kus üks vanahärra peatas oma auto ja ütles kenasti, et tema näeb elus esimest korda rahvaloendajat. Oli selline energiat andev moment.

Kõik inimesed, keda ma loendasin, olid üdini positiivsed ja see andis jõudu ka veidi keerukamates olukordades vastu pidada.

Suured tänud kõigile neile, kes nii meeldivalt meid oma kodudesse vastu võtsid, kes meile lumistel ja lõpus ka vihmastel päevadel jõudu soovisid ning mõni kord ka kommikese kaasa sokutasid.

Te olite kõige soojemad päikesekiired viimase pooleteise kuu jooksul.

rahvaloendaja Maarja (Viljandimaa)