Koer peremehe püksisäärt lahti ei lase

Leibkond koosnes kahest inimesest, nendega koos elas ka taks.
See oli nii sõbralik koer, et tikkus mulle kogu aeg sülle ja peremehe keeldudest selles osas suurt välja ei teinud. Uudishimu seisis koera jaoks kõrgemal kui peremehe käsk. Pealegi ei haukunud see taksikoer üldsegi, isegi siis, kui nende majja tulin.

Istume peremehega kahekesi elutoas ja täidan ankeete. Ühtäkki heliseb kõrvaltoas telefon, mille peale taks hirmsasti urisema ja haukuma hakkab.
Kui peremees tõuseb, et telefoni vastu võtma minna, kargab taks talle pikemalt mõtlemata säärde kinni!!! Ja lahti ei lase! Peremees käratab koerale: VAIT!

Aga koer peremehe püksisäärt lahti ei lase ja uriseb kurjakuulutavalt.
Peremees ignoreerib olukorda ja hakkab kõrvaltoa poole minema.
Koer sakutab peremeest säärest ja lohiseb järel. Lõpuks püksisäär rebeneb.
Peremees laseb koera aadressil kuuldavale mahlakat sõimu. Kui peremees toru hargilt tõstab, muutub olukord hoobilt. Taks tuleb jälle minu juurde ja liputab saba.

Telefon ei helisenud enam ja koer ei haukunud ka enam. Peremees lõpetab oma kõne ja tuleb lõhkise püksisäärega elutuppa tagasi. Kui õigesti märkan, on säär pisut verine . . . . Ta viib koera teise tuppa, paneb ukse kinni ja me saame ankeetide täitmist jätkata. Taks ründab peremeest tema enda kodus võõra juuresolekul!

rahvaloendaja Gunnar (Harjumaa)

Kommenteerimine on suletud.