Oota siin …

Istusin autos ja kirjutasin talu elanikule teadet, et käisin ja kavatsen uuesti tulla, kui elanik koju saabus. Elanikuks osutus üle 80 aastane vanaproua, kes tuli parasjagu 3-4 km kauguselt poest, ratas käekõrval. Proua kutsus mu lahkelt sisse, tegime intervjuu kähku ära.

“Oota siin,” ütles ta ja kadus tahatuppa. Tuli tagasi, käes paar omakootud sokke.
“Kui vana sa oled?” küsis ta, uurides samal ajal hästi lähedalt mu nägu.
“Kolmkümmend üks,” vastasin.
“Üle kahekümne küll ei annaks,” ütles ta kärmelt ja lisas: “Näe, võta. Ma rumal vanainimene ei oska muud teha kui kududa, ja igaühele annan paari, kes külas käib.”
Mul tuli klomp kurku, nii liigutav oli see vanamemm oma sokkide ja soojade kätega, millega ta minu külmetavad näpud pihku haaras.

rahvaloendaja Kristiina (Järvamaa)

Kommenteerimine on suletud.