“Te ei saa kohe kindlasti loendaja olla, olen siin kuulnud igasugu petturitest…”

Ühe korteriukse avas soliidses eas naisterahvas. Tutvustasin end rahvaloendajana (sh esitasin töötõendi, viitasin õlal rippuvale raskele  töökohvrile ning lehvitasin poppi sinist salli). Aga asi ei tundunud sugugi aus – nimelt sõnas loendatav:  “Te ei saa kohe kindlasti loendaja olla, olen siin kuulnud igasugu petturitest…”. Seejuures muutus tema näoilme üsnagi ettevaatlikuks ning tundus, et kui tal olnuks kõrval truu murdjakoer, oleks see kindlasti oma perenaist toetanud.

Püüdsin siis juba kolmandat või neljandat korda soravalt ning kiirustamata Rahvaloendajaselgitada, et olen ikkagi Statistikaametist ning minu kavatsused ei ole halvad… . Õnneks lõpuks selgus, miks ma ei peaks kvalifitseeruma loendajana. “Meil ripub siin trepikoja koridoris juba pikemat aega reklaamplakat loenduse kohta – seega mind petta ei ole võimalik – plakatil on kujutatud üks kaunis naisterahvas.  Seega tean, et ÕIGE loendaja on naisterahvas- ootan teda juba ammu! “.  Õnneks saime pikema vestluse järel prouaga jutule, pakuti isegi teed ja küpsist ning soovis edu selles huvitavas ja tänuväärses ettevõtmises🙂.

Paljud vanemad inimesed ongi olnud ühed huvitavamad persoonid, kellega loenduse ajal kokku puutusin. Paljud neist rääkisid meeleldi enda elu-olust ja mainisid, et olid loendajat väga oodanud. Naabermaja elanikud olla juba rääkinud, et loendaja on liikvel. Keegi mainis, et ei julgenud isegi poodi minna, et ei satuks ajale, kui loendaja võib tulla… . Emotsioonid olid vaid positiivsed ja kõik suhtusid loendussse täie tõsidusega.

Rahvaloendaja Taivo (Tallinn)

Kommenteerimine on suletud.