Ära tule, sa murrad oma kondid!

Teadsin, et mind ootab ees viie koeraga majapidamine, seepärast küsisin juba naabri juures numbri, et saaksin helistada ja teavitada tulekust. Palusin ka koerad kinni panna.

Kõik oli seni ilus ja kena, kuni avastasin, et autoga taluni minna ei saa. Majani viiv tee oli kaetud kiilasjääga ja tähendas umbes 70 meetrit järsku laskumist. Kuna olen noor ja sportlik, üritasin konte murdmata sealt ülevalt alla laskuda.

Järsku avastasin, et mees (talu peremees – toim.) hoiab peast kinni ja kisab: “Ära tule, sa murrad oma kondid!” Mul polnud enam kuhugi minna. Nii libe oli, et isegi paksu lume sisse ei saanud enam hüpata.

Kõige tipuks pääsesid koerad kuskilt välja ning hakkasid mulle mäkke vastu jooksma. Oli nii libe, et ma ei suutnud isegi enam koeri karta – kukkumise hirm oli suurem. Koerad, muidugi, kui lõpetasid jooksmise, libisesid ilusasti mäest alla peremehe juurde tagasi. Õnneks polnud nad isegi mu vastu kurjad.

Kui alla jõudsin, haarasin kõikvõimalikest asjadest , et mitte kukkuda. Mees muretses terve loenduse, kuidas ma nüüd üldse tagasi saan. Ise polevat nad kuu aega kodust välja saanud, mitmel korral seda üritades saanud peapõrutusi jne.

Tagasi autoni rühkides panin ikka paar korda käe maha, et mitte alla libiseda ja seni kuni ma mäkke jõudsin, vaatas mees mulle veel järele. Muidugi sain ka ülesandeks elektriarve ja muud kirjad posti viia, kuna ise nad seda teha polnud saanud.
Hämmastavalt hea tunne võib vahel olla väikesest asjast nagu  MÄEST ÜLESSE JÕUDMINE:).

rahvaloendaja Kerti (Viljandimaa)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s