Külaskäik lapsepõlvemaale

Peamiselt sai loendatud ikka oma kodukandi inimesi, naabreid. Kodukandis olen viimasel ajal ainult koeraga jalutamas käinud, nüüd sai kõik kohad põhjalikult läbi kammitud, tundma õpitud ja meelde tuletatud.

Kõige armsam oli üsna loendusel lõpus minna külla oma naabritädile, kes on mulle natuke nagu vanaema. Käib alati sünnipäevadel meil kohvi joomas ja jõulude ajal toob ikka kommipakke ning enda kootud sokke ja sügise poole oma aia kurke ja õunu.

Pole kaua tema juures külas käinud, aga lapsena sai kogu aeg seal oldud. Nüüd siis läksin rahvaloendajana, täiskasvanuna, kohta, kus oma nooremast lapsepõlvest suure osa olin veetnud. Kõik lõhnad, sisustus, toad ja värvid olid samasugused. Ja naabritädi sama ergas ja särasilmne kui 15 aastat tagasi.

Näitas mulle linikut, mille tärgeldamine tal pooleli oli, ja mis oli mõeldud kingituseks Lõuna-Ameerikasse, kuhu ta lapsed pidid varsti sõitma. Tohutult soe tunne tuli hinge, kokkupuude lapsepõlvemaaga. Midagi nii ilusat on neis vanaks ja õnnelikuks elanud inimestes.

rahvaloendaja Merli-Triin (Tallinn)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s