Tunnen lausa kaasa, kui peate palju minusuguseid külastama…

Esimese loenduspäeva õhtu. Kell on umbes kaheksa (uksele on lubatud koputada kella 21.00-ni).

Lähen ühe korterelamu ainsa e-loendamata korteri ukse taha.

Annan kella. Küsitakse, kes on. Vastan – rahvaloendaja (tutvustan end nimepidi).

Vastuseks sõimulaviin. Et miks tulen nii hilja ja etteteatamata.

“Te oleksite pidanud ette teatama,” kostub ukse tagant.

“Kui teile preagu ei sobi, lepime mõne muu aja, kui teile sobib. Ette ma ju helistada ei saanud – ei teadnud ju, kas siin korteris elab keegi või mitte,” pakun.

“Astuge siis edasi, kui te juba kord siin olete,” leebub proua.  Intervjuu alguses on proua veel veidi pahane riigi ja valitsuse peale. Kui ütlen, et pole valitsuse esindaja, pigem rahvastikuteadlaste tööriist, siis kriitika lakkab.

Intervjuu läheb nobedalt ja proua on isegi kergelt pettunud, kui küsitlemine läbi saab. Hakkan juba minema, kui proua sõnab: ,,Ma tunnen teile lausa kaasa, kui te peate veel palju minusuguseid külastama…”

rahvaloendaja Ardi (Harjumaa)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s