Tunnen lausa kaasa, kui peate palju minusuguseid külastama…

Esimese loenduspäeva õhtu. Kell on umbes kaheksa (uksele on lubatud koputada kella 21.00-ni).

Lähen ühe korterelamu ainsa e-loendamata korteri ukse taha.

Annan kella. Küsitakse, kes on. Vastan – rahvaloendaja (tutvustan end nimepidi).

Vastuseks sõimulaviin. Et miks tulen nii hilja ja etteteatamata.

“Te oleksite pidanud ette teatama,” kostub ukse tagant.

“Kui teile preagu ei sobi, lepime mõne muu aja, kui teile sobib. Ette ma ju helistada ei saanud – ei teadnud ju, kas siin korteris elab keegi või mitte,” pakun.

“Astuge siis edasi, kui te juba kord siin olete,” leebub proua.  Intervjuu alguses on proua veel veidi pahane riigi ja valitsuse peale. Kui ütlen, et pole valitsuse esindaja, pigem rahvastikuteadlaste tööriist, siis kriitika lakkab.

Intervjuu läheb nobedalt ja proua on isegi kergelt pettunud, kui küsitlemine läbi saab. Hakkan juba minema, kui proua sõnab: ,,Ma tunnen teile lausa kaasa, kui te peate veel palju minusuguseid külastama…”

rahvaloendaja Ardi (Harjumaa)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s